MA EI PLANEERI OMA IDEID. MA LASEN NEIL ILMUDA SIIS, KUI ON AEG." - INTERVJUU GABRIELA ILEANA CRISANIGA

Gabriela Ileana Crisan osales vabatahtlikuna Rumeenia Asociata Pro Teodor Murasanu korraldatud ürituse "Scratch and ... Gooal!" korraldamisel.

Kirjeldage oma projekti ühe lausega.

Gabriela Ileana Crisan: Scratch and ... Goooal!" üritus tõi kokku 21 õpilast,vanuses 9-11 eluaastat, ühiselt mängima jalgpalli täiesti teistsuguste reeglite järgi.

Kirjeldage oma mittetulundusühingut ühe lausega.

G.I.C.: Meie organisatsioon, Association Pro Teodor Murasanu, loodi lapsevanemate poolt, et aidata koolidel saada õppetöö paremaks arendamiseks vajalikke vahendeid.

Kirjeldage ennast viie sõnaga.

G.I.C.: entusiastlik, loominguline, hooliv, ambitsioonikas, uuenduslik.

Millal otsustasite esimest korda oma projektiga alustada? Kas see on üks paljudest?

G.I.C.: Kuulsin Meet and Code'i konkursist oma Facebooki kontaktidelt ja sõpradelt. Olin uudishimulik selle teema suhtes, nii et uurisin internetist lisaks veelgi juurde vajalikku inormatsiooni. Kuna konkursi reeglid meeldisid mulle väga, otsustasin osaleda suure rõõmuga ja kogu südamega –ühesünaga täieliku kaasamisega. Nii, et see oli midagi vöga spontaanset ja ma pakkusin välja kaks projekti

Kus näete projekti viie aasta pärast?

G.I.C.: Projekt on juba välja töötatud. Meil on juba lisaks veel üks heaks kiidetud ja kinnitatud projekt. Selle nimi on Snap ja ... Gooal! ja selles osaleb 90 tüdrukut. Me kavatseme korraldada võistluse kõigepealt kohalikul tasandil, seejärel riiklikul või rahvusvahelisel tasandil.

Milliseid kolme nõuannet annaksite teistele teele?

G.I.C.: Olla loominguline, töötada meeskonnas, siduda programmeerimine alati tegeliku eluga.

Kui palju aega kulus teil ürituse korraldamisele?

G.I.C.: Ma ei tea ja ma ei taha seda arvestada, sest kõik oli meie laste jaoks. Kindlasti palju aega.

Kes või mis teid inspireerib?

G.I.C.: Minu varasem kogemus eTwinningu projektides ja minu armastus laste vastu.

Milliseid vahendeid vajate oma igapäevaelus kõige rohkem?

G.I.C.: Sülearvuti, telefon, raamatud.

Kuidas te kirjeldaksite oma eesmärke - "järgmisel nädalal", "järgmisel aastal", "kui ma olen vana"?

G.I.C.: Ma ei planeeri oma ideid. Ma lasen neil ilmuda siis, kui on aeg. Kindlasti on mul mõned ideed peas, aga ma lasen neil seal püsida, kuni nad on valmis.

Mis teid ajendab?

G.I.C.: Vastutus kogukonna eest, kuhu ma kuulun.

Mida ütlete oma riigi rahastamiskultuuri kohta?

G.I.C.: Rahastamiskultuur meie riigis ei ole hästi esindatud. Haridus on alarahastatud ning selle probleemi lahendamiseks oleks soovitav, et oleks rohkem algatusi.

Mida te ütlete oma piirkonna rahastamiskultuuri kohta?

G.I.C.: Mulle meeldib, et viimastel aastatel on mõned kohalikud mittetulunduslikud organisatsioonid algatanud just selliseid projekte, mis toetavad haridust. Sooviksin, et minu piirkonnas oleks rohkem selliseid algatusi.

Millised kogemused teie minevikust on teid teinud paremaks inimeseks?

G.I.C.: Olles ema.

Kui teil oleks praegu oma organisatsiooni jaoks piiramatuid rahalisi vahendeid, mida te teeksite?

G.I.C.: Ma muudaksin kõik klassiruumid oma piirkonnas, alustades mööblist. Ostaksin elektroonikat, näiteks teleskoope ja mikroskoope. Ma unistan rohelise tsooni rajamisest, kus lapsed saaksid õppida taimedega töötamist Sooviksin pakkuda lastele mõningaid klubisid (teater, programmeerimine, robootika, loominguline kirjutamine, astronoomia, õigus, taaskasutus jne.) oma ala spetsialistide abiga. Ma aitaksin ebasoodsas olukorras olevaid lapsi ning vähendaksin koolist väljalangevust, pakkudes huvitavaid tegevusi, mis põhinevad iga lapse andekusel. Ma algataksin uusi meetmeid koolide turvalisuse suurendamiseks.